EELNÕU

1084 SE I

LÄÄNEMERE PIIRKONNA MEREKESKKONNA KAITSE KONVENTSIOONI

MUUDATUSTE HEAKSKIITMISE JA

LÄÄNEMERE PIIRKONNA MEREKESKKONNA KAITSE KONVENTSIOONI

RATIFITSEERIMISE SEADUSE MUUTMISE SEADUS

§ 1. Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatuste heakskiitmine

Kiita heaks juurdelisatud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatused, mis on vastu võetud Helsingis Läänemere Merekeskkonna Kaitse Komisjoni 2000. aasta 20. märtsi soovitusega 21/2, 2001. aasta 10. septembri soovitusega 22E/5 ja 2003. aasta 25. juuni soovitusega 24/8.

§ 2. Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmine

Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seadust (RT II 1995, 11/12, 57; 2001, 28, 139) täiendatakse paragrahviga 3 järgmises sõnastuses:

„§ 3. Paragrahvis 1 nimetatud konventsiooni muudatuste heakskiitmise kooskõlas konventsiooni artiklitega 31 ja 32 otsustab Vabariigi Valitsus, kui need käsitlevad ainete ja materjalide nimekirju või kui need muudatused ei ole sisulist laadi ning mille rakendamiseks ei ole tarvis muuta Eesti seadusi.”.

Riigikogu esimees

Toomas Varek

Tallinn, "......"....................2007. a

Algatanud Vabariigi Valitsus

Tallinn, 8. jaanuaril 2007. a nr 1-6/4

Vabariigi Valitsuse nimel

Heiki Loot

Riigisekretär

Seletuskiri Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatuste heakskiitmise ja Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni

ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta.

1. Sissejuhatus

Seaduse eelnõu vastuvõtmisega kiidetakse heaks 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni (edaspidi Helsingi konventsioon) muudatused ning muudetakse Helsingi konventsiooni ratifitseerimise seadust, täiendades seda volitusnormiga, mille kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus Eesti Vabariigi nimel heaks kiita või tagasi lükata Helsingi konventsiooni ja selle lisade muudatusi, mis käsitlevad ainete ja materjalide nimekirju ning muudatusi, mis ei ole sisulist laadi, kui selliste muudatuste rakendamiseks ei ole vaja muuta Eesti seadusi.

Riigikogu ratifitseeris Helsingi konventsiooni 19. aprillil 1995. aastal. Konventsiooni tekst koos lisadega on avaldatud Riigi Teatajas (RT II 1995, 11/12, 57; 2001, 28, 139) ja Euroopa Liidu Teataja 2004. aasta eestikeelses eriväljaandes, ptk 11, kd 19, lk 292–318. Soovitusi ei ole nimetatud väljaannetes avaldatud.

Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna jurist Katrin Vels (katrin.vels@envir.ee, telefon 626 2822) ning veeosakonna nõunik Olev Luhtein (olev.luhtein@envir.ee, telefon 626 2896). Helsingi konventsiooni muutvad Läänemere Merekeskkonna Kaitse Komisjoni soovitused tõlkis OÜ Luisa Tõlkebüroo tõlk Kadi-Liis Aun (kadi@luisa.ee). Eelnõu, seletuskirja ja soovituste tõlgete keeletoimetaja oli Välisministeeriumi juriidilise osakonna keele-ekspert Riina Martinson (637 7404, riina.martinson@mfa.ee), keeleliselt vaatas nimetatud dokumendid üle ka Keskkonnaministeeriumi keeletoimetaja, haldusosakonna spetsialist Enel Ormus (626 2906, enel.ormus@envir.ee).

Seaduse eelnõu peab menetlema Riigikogu. Põhiseaduse § 121 punkti 2 alusel ratifitseerib Riigikogu Eesti Vabariigi lepingud, mille rakendamiseks on tarvis Eesti seaduste vastuvõtmist, muutmist või tühistamist. Helsingi konventsiooni muudatuste rakendamiseks Eesti õiguses tuleb muuta jäätmeseadust ja meresõiduohutuse seadust ning seetõttu peab muudatused heaks kiitma Riigikogu. Lisaks sellele kuulub Helsingi konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmine Riigikogu kui selle seaduse vastuvõtnud asutuse pädevusse.

Helsingi konventsiooni muudatuste heakskiitmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Helsingi konventsiooni muudatused on rahvusvahelisel tasandil, sealhulgas Eesti suhtes juba jõustunud. Helsingi konventsiooni IV lisa on muudetud järgmiste Läänemere Merekeskkonna Kaitse Komisjoni (edaspidi komisjon) soovitustega: 20. märtsi 2000. aasta soovitusega 21/2, 10. septembri 2001. aasta soovitusega 22E/5 ja 25. juuni 2003. aasta soovitusega 24/8. Kooskõlas Helsingi konventsiooni artikliga 32 esitatakse konventsiooniosalise algatusel komisjonis arutatud ja vastuvõetud või komisjoni tehtud muudatusettepanek konventsiooniosalistele komisjoni soovitusega see heaks kiita. Kui komisjoni määratud tähtaja jooksul ei ole ükski konventsiooniosaline muudatusettepanekut hoiulevõtjale, kelleks on konventsiooni artikli 38 kohaselt Soome Vabariigi valitsus, saadetava kirjaliku teatega tagasi lükanud, siis loetakse soovitus (muudatusettepanek) selles määratud kuupäevast alates heakskiidetuks. Heakskiidetud muudatus jõustub komisjoni määratud tähtajal. Kirjeldatud korra kohaselt jõustus 31. detsembril 2000 komisjoni soovitus 21/2, 1. detsembril 2002 soovitus 22E/5 ja 1. jaanuaril 2004 soovitus 24/8. Kuigi nimetatud soovitused on Helsingi konventsioonis ettenähtud korra kohaselt juba jõustunud, on need Helsingi konventsiooni muudatused siiani Eestis nõuetekohaselt riigisiseselt menetlemata. Nimetatud soovitused tuleb aga heaks kiita tulenevalt muuhulgas Helsingi konventsiooni artiklist 32 (Eesti ei ole soovitustes ettenähtud muudatusi nõuetekohaselt ka tagasi lükanud).

Helsingi konventsiooni lisade muutmise menetlus on omanäoline eelkõige seetõttu, et konventsiooniosaliste esindajatest koosneva komisjoni poolt vastuvõetud lisade muutmise akti nimetatakse artikli 32 kohaselt soovituseks. Kui konventsiooni lisa muutmise algetapil on see tõepoolest õigustatud, kuna komisjon soovitab asjakohased muudatused konventsiooniosalistel heaks kiita, siis pärast muudatuste heakskiitmist konventsiooniosaliste poolt ja nende jõustumist muutuvad nad siduvateks (muudavad konventsiooni) ning soovituse nimetuse kasutamine võib olla eksitav.

Soovituse nimetuse kasutamist õigustab see, et konventsiooniosalistel on õigus soovitus komisjoni määratud tähtaja jooksul tagasi lükata. Kui ükski konventsiooniosaline ei ole hoiulevõtjale sellekohase teate saatmisega avaldanud muudatuse suhtes vastuseisu, jõustub muudatus komisjoni määratud tähtajal. Erandjuhtudel võidakse jõustumistähtaega edasi lükata kuue kuu võrra, kui konventsiooniosaline teatab enne komisjoni määratud tähtaja möödumist, et kuigi ta kavatseb muudatuse heaks kiita, pole tema riigisisene põhiseaduslik menetlus muudatuse heakskiitmiseks veel lõppenud. Seega on iga konventsiooniosaline kohustatud läbi viima riigisisese menetluse, et soovituse jõustumise kuupäevaks oleks tagatud ka selle kehtimahakkamine riigisiseselt. Eesti viib riigisisese menetluse läbi tagantjärele. Kirjeldatud protseduuri kasutatakse vaid konventsiooni lisade, mitte konventsiooni teksti muutmiseks.

Seaduse eesmärgiks on väljendada nõusolekut olla seotud rahvusvahelisel tasandil vastuvõetud komisjoni soovitustega ning selleks need riigisiseselt heaks kiita. Niiviisi tagatakse seaduse eelnõu vastuvõtmisega ja asjakohaste nõuete kehtestamisega riigisiseses õiguses rahvusvaheliste kohustuste täitmine.

Selleks et edaspidi komisjoni soovituste menetlemist lihtsustada ning kiirendada, näeb seaduse eelnõu § 2 ette Helsingi konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise. Eelnõu järgi täiendatakse ratifitseerimise seadust paragrahviga 3, mille kohaselt volitatakse Vabariigi Valitsust otsustama konventsiooni (sh konventsiooni lisade) muudatuste heakskiitmise või tagasilükkamise üle kooskõlas Helsingi konventsiooni artiklitega 31 ja 32, kui muudatused käsitlevad ainete ja materjalide nimekirju või kui muudatused ei ole sisulist laadi ning kui muudatuste rakendamiseks ei ole tarvis muuta Eesti seadusi.

1. jaanuarist 2007 jõustuva välissuhtlemisseaduse redaktsiooni § 25 lõike 2 kohaselt võib Vabariigi Valitsus seaduse eelnõu §-s 2 sätestatud tingimustel anda nõusoleku Riigikogus ratifitseeritud välislepingu muutmiseks ilma, et vastav volitusnorm sisalduks ratifitseerimise seaduses.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Seaduse eelnõu §-s 1 ratifitseeritakse Helsingi konventsiooni muudatused, §-s 2 muudetakse Helsingi konventsiooni ratifitseerimise seadust, täiendades seda §-ga 3, millega antakse Vabariigi Valitsusele volitus otsustada konventsiooni ja selle lisade muudatuste heakskiitmine või tagasilükkamine, kui muudatused käsitlevad ainete ja materjalide nimekirju või kui muudatused ei ole sisulist laadi ning kui selliste muudatuste rakendamiseks ei ole vaja muuta Eesti seadusi.

Mitmed soovitustes sätestatud nõuded kehtivad Eestis juba praegu ning neid rakendatakse kas Eesti riigisiseste õigusaktide kaudu (sealhulgas Euroopa Ühenduse õiguse ülekandmise teel Eesti õigusesse) või Euroopa Ühenduse otsekohalduvate määruste kaudu. Nimelt on Euroopa Ühendus Helsingi konventsiooni üks osaline. Helsingi konventsiooniga reguleeritud teatud valdkondades on Eestil ja Euroopa Ühendusel jagatud pädevus ning mõnes küsimuses on Euroopa Ühendusel ainupädevus.¹ Eeltoodust tulenevalt on asjakohane regulatsioon Eesti õigusesse suures ulatuses juba üle kantud või Eestis kohaldatav Euroopa Ühenduse määruste kaudu.

Alljärgnevalt on analüüsitud kehtiva õiguse vastavust komisjoni soovitustele ja tehtud ettepanekud esinevate vastuolude kõrvaldamiseks. Samuti on hinnatud, kas on vaja võtta tarvitusele täiendavaid haldus-, finants- ja muid abinõusid konventsiooni muudatustest tulenevate meetmete rakendamiseks ning kehtestada või täiendada vajaduse korral sunnivahendeid, et tagada riigisisestes õigusaktides kehtestatud või kehtestatavate nõuete järgimine kohustatud subjektide poolt.

4. reegel: MARPOL 73/78 lisade rakendamine

Soovitustega 22E/5 ja 24/8 muudetakse Helsingi konventsiooni IV lisa 4. reeglit, mis käsitleb MARPOL 73/78 lisade kohaldamist.² MARPOL 73/78 muudetud I lisa eeskirja 13 punkti G kohaselt peavad 1. kategooria naftatankeritel olema 25 aasta pärast arvates laeva tarnimiskuupäevast küljetankid või topeltpõhjad kaitsvates kohtades, mida ei kasutata lasti veoks, või peavad tankerid töötama ainult hüdrostaatiliselt tasakaalustatud lastimisega.³ Helsingi konventsiooni IV lisa 4. reegli lõike 2 punkti a uue versiooni kohaselt peavad eeskirja 13 punkti G jõustumiskuupäevaks (1. september 2002. a) Helsingi konventsiooni osalised tegema riigisiseses õiguses vajalikud muudatused laeva registreerimise tingimustes nii, et ei lubataks käitada laevu, mis ei vasta eeskirja 13 punkti F nõuetele kooskõlas eeskirja 13 punkti G lõikega 4. Lisaks sellele peavad Helsingi konventsiooni osalised tagama, et selliste laevade käitamine, mis on juba registrisse kantud, kuid mis ei vasta eeskirja 13 punkti F nõuetele, oleks eeskirja 13 punktis G sätestatud kuupäevast arvates keelatud (Helsingi konventsiooni IV lisa 4. reegli lõike 2 punktid a ja b).

Euroopa Liidu tasandil reguleerib nimetatud küsimust Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 417/2002/EÜ topeltpõhja ja -parraste või samaväärsete konstruktsiooninõuete kiirendatud järkjärgulise kasutuselevõtu kohta ühekordse põhja ja parrastega naftatankerite puhul. Raskete õlide klassi liigitatud õli (tihedus üle 900 kg/m³, meresõiduohutuse seaduse (edaspidi MSOS) § 79³ lõike 5 sõnastuses „rasked naftasaadused“) transportimine liikmesriikide sadamatesse või sadamatest ühekordse põhja ja parrastega naftatankeritega on nimetatud määrusega Euroopa Liidus keelatud. Kuigi MSOS naftatankerite topeltpõhja nõuet otseselt ei maini, on seaduse eri kohtades ning MSOS alusel antud õigusaktides viidatud asjakohastele MARPOL ja Euroopa Liidu õigusaktide nõuetele. Eelkõige on MSOS § 19 lõikes 1 sätestatud, et laev projekteeritakse, ehitatakse ja seadistatakse rahvusvaheliste konventsioonide nõuete ning klassifikatsiooniühingute reeglite alusel. Samamoodi on majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. aasta määruse nr 233 „Klassifitseerimata laevade seadistamise ja varustamise nõuded“ § 40 lõikes 1 ette nähtud, et tanker kogumahtuvusega 150 ja enam ning muu laev kogumahtuvusega 400 ja enam peab naftareostuse vältimisel juhinduma MARPOL konventsiooni esimese lisa nõuetest. MSOS § 79³ lõikes 5 on raskeid naftasaadusi vedavate ühekordse põhjaga tankerite Eesti sadamatesse sisenemise ja sadamast väljumise osas viidatud juba mainitud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele 417/2002/EÜ. Kooskõlas Helsingi konventsiooni IV lisa 4. reegli lõike 2 punktiga d ning määruse 417/2002/EÜ artikliga 8 on MSOS § 79³ lõikes 2 kehtestatud erandid sadamatesse ja kaldalähedastesse terminalidesse sisenemise keelu suhtes.

MARPOL 73/78 eeskirja 13 punkti F ning Euroopa Liidu määruse 417/2002/EÜ nõuetele vastavus laeva registreerimisel on Eesti õiguses tagatud järgmiste õigusnormidega. Vastavalt laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse (LaevaRS) §-le 40 on merelaeva omanik kohustatud laeva kinnistama, kui laev selle seaduse § 1 lõike 2 või 3 järgi peab kandma Eesti riigilippu (Eesti riigilippu kannab merelaev, mille omanik on: 1) Eesti kodanik elukohaga Eestis; 2) täis- ja usaldusühing, mis asub Eestis ja kus Eesti osanikel on häälteenamus; 3) muu eraõiguslik juriidiline isik, mis asub Eestis ja mille juhatuses või sellega võrdsustatud organis on Eesti kodanike enamus. Kaasomandis olev merelaev kannab Eesti riigilippu, kui vähemalt üks kaasomanikest on Eesti kodanik elukohaga Eestis ja Eesti kaasomanikele kuulub suurem osa merelaevast.). See nõue ei kehti laeva kohta, mille üldpikkus on alla 12 meetri, purjejahtlaeva või kaatri puhul alla 24 meetri. Lipudokumendiks oleva merelaevatunnistuse väljastab kohus laevakinnistusraamatusse kantud merelaevadele (LaevaRS § 10 lg 1). Vastavalt LaevaRS § 42 lg 1 punktile 11 peab merelaeva kinnistamiseks esitama muuhulgas dokumendid, mis tõendavad laeva vastavust Eesti Vabariigis kehtestatud laevaohutusnõuetele. Teede- ja sideministri 11.02.1999 määruse nr 8 „Laeva või ehitatava laeva kinnistamiseks esitatavate laevatehniliste ja laevaohutusalaste dokumentide loetelu kinnitamine“ kohaselt tuleb esmaselt Eestis registreeritava laeva puhul esitada vormikohane ankeet laeva meresõiduohutusalase esmase tehnilise ülevaatuse kohta.

Vastavalt MSOS § 3 lõikele 1 peavad laeval olema rahvusvaheliste konventsioonide ja käesoleva seadusega ettenähtud meresõiduohutust tõendavad originaaltunnistused. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt väljastab Eesti laevaregistritesse kantud või kantava laeva kohta meresõiduohutust tõendavad tunnistused ja mõõtekirja Veeteede Amet. MSOS § 3 lõigete 4 ja 5 kohaselt tunnustab Veeteede Amet rahvusvaheliste konventsioonide ja MSOS-is sätestatud nõuetele vastavaid volitatud klassifikatsiooniühingu ja Euroopa Liidu liikmesriigi väljastatud tunnistusi. Meresõiduohutust tõendavaks tunnistuseks on MSOS § 17 järgi merekõlblikkuse tunnistus. MSOS § 17 lõikes 1 on sätestatud, et merekõlblikkuse tunnistus on Veeteede Ameti väljastatud dokument, mis tõendab, et Veeteede Amet on teinud laeva tehnilise ülevaatuse MSOS § 13 lõike 4 kohaselt ja laev on tunnistatud selle seaduse kohaselt merekõlblikuks ning et laev vastab ka teistele MSOS-is sätestatud nõuetele. Laeva tehniline järelevalve MSOS tähenduses on laeva ning selle seadmete ja varustuse vastavuse kontrollimine rahvusvahelistes konventsioonides ning MSOS-is sätestatud nõuetele (MSOS § 12 lg 1). Tehniline järelevalve seisneb tehnilises ülevaatuses ja pistelises kontrollimises. MSOS-is on sätestatud tehniliste ülevaatuste liigid sõltuvalt sellest, kas tegemist on reisilaevaga või kauba- ja kalalaevaga ning muu laevaga. Esmane tehniline ülevaatus tehaksegi enne laeva kasutusele võtmist. Merekõlblikkuse tunnistus väljastatakse laeva esmase või täisülevaatuse läbimise korral viieks aastaks.

Problemaatiline on siinkohal MSOS § 13 lõikes 6 sätestatu, mis näeb ette, et kui Veeteede Amet kooskõlas MSOS § 3 lõigetega 1 ja 2 väljastab laeva kohta kõik rahvusvahelise konventsiooniga inimelude ohutusest merel ja selle konventsiooni 1978. aasta protokolliga ettenähtud tunnistused, ei väljasta Veeteede Amet selle laeva kohta merekõlblikkuse tunnistust, st laev loetakse merekõlblikuks vaatamata sellele, et laeval puudub merekõlblikkuse tunnistus (kuid on olemas rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel kohane tunnistus). Rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel ja selle konventsiooni 1978. aasta protokoll on aga suunatud laevaõnnetuste ärahoidmisele ning inimelude ohutuse tagamisele ning ei käsitle merekeskkonna reostust. Seega ei taga viimatinimetatud tunnistuse olemasolu seda, et laev ka tegelikult merekõlblik on ning MSOS § 13 lõiget 6 tuleks selles osas muuta.

Peale selle tuleks viia MSOS § 18 lõige 1 kooskõlla Euroopa Liidu määrusega 417/2002/EÜ ning Helsingi konventsiooni IV lisa 4. reegli punktis 1 alapunktis b sätestatuga, keelates nende laevade tegevuse, mis ei vasta MARPOL 73/78 eeskirja 13 punkti F nõuetele, alates eeskirja 13 punktis G ettenähtud kuupäevast. Seega tuleks MSOS-is sätestada vastavasisuline alus selliste naftatankerite meresõiduohutust tõendavate tunnistuste kehtetuks tunnistamiseks. Sellega seoses on vaja analüüsida ka LaevaRS vastavaid sätteid, mis käsitlevad laeva kustutamist laeva kinnistusraamatust juhul, kui laev ei vasta enam meresõiduohutuse nõuetele ning laevaomanik, reeder või muu isik, kes vastutab laeva meresõiduohutuse eest, ei ole vaatamata ettekirjutustele viinud laeva kooskõlla kehtivate meresõiduohutuse nõuetega.

Eeltoodust võib järeldada, et kuigi laeva registreerimise nõuetest ilmneb, et laev peab omama vastavat meresõiduohutuse alast tunnistust, mille puudumisel laeva Eesti laevakinnistusraamatus ei registreerita, viitavad MSOS ja selle alusel kehtestatud õigusaktid meresõiduohutuse osas üksnes üldsõnaliselt rahvusvaheliste konventsioonide nõuetele. MSOS §-s 19 peaks selguse ja arusaadavuse huvides viitama otsekohalduvale Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele 417/2002/EÜ topeltpõhja ja -parraste või samaväärsete konstruktsiooninõuete kiirendatud järkjärgulise kasutuselevõtu kohta ühekordse põhja ja parrastega naftatankerite puhul. Lisaks tuleks muuta MSOS § 13 lõiget 6, välistades selles kirjeldatud erandi kohaldamise naftatankerite suhtes, ning MSOS § 18 lõiget 1, sätestades meresõiduohutust tõendava tunnistuse kehtetuks tunnistamise ühepõhjaliste naftatankerite puhul peale teatud kuupäeva.

5. reegel: Muude laevade reoveeheide (endine 6. reegel)

Soovitustega 21/2 ja 24/8 on muudetud Helsingi konventsiooni IV lisa seoses reoveeheidetega muudelt laevadelt. Komisjoni 20. märtsi 2000. aasta soovitusega 21/2 lisati Helsingi konventsiooni IV lisasse uus 6. reegel, mille kohaselt peavad tualettidega varustatud muudel laevadel, kaasa arvatud lõbusõidulaevadel, olema paagid tualettide reovee kogumiseks alates soovituses sätestatud kuupäevadest (1. jaanuaril 2005 või 31. detsembril 2000, sõltuvalt laeva ehitamise ajast), samuti vajalik standardne väljalaskeühendus laevade väljalasketorude ühendamiseks vastuvõtuseadmetega.

Muudeks laevadeks on kõik veesõidukid kogumahutavusega alla 400, mis on ette nähtud enama kui 15 inimese veoks. Käsitletavas Helsingi konventsiooni IV lisa reegli kohaselt tuleb neid nõudeid kohaldada ka nendele lõbusõidulaevadele, mida ei ole MARPOL 73/78 muudetud IV lisa eeskirjas 2 loetletud. Sellised muud veesõidukid peavad vastama MARPOL 73/78 muudetud IV lisa nõuetele alates 1. jaanuarist 2005, kui need on ehitatud enne 1. jaanuari 2000, ning alates 1. jaanuarist 2004, kui need on ehitatud pärast 1. jaanuari 2000. Seega laiendatakse Helsingi konventsiooni IV lisa 5. reegliga MARPOL 73/78 nõuete kohaldamisulatust. Soovitusega 24/8 võimaldatakse konventsiooniosalisel kehtestada erandeid mainitud nõuetest, kui reovee kogumissüsteemide paigaldamine on tehniliselt raskendatud või kui see on põhjendamatult kulukas, st paigaldamise kulu on laeva väärtusega võrreldes liiga kõrge, ning kui laev on ehitatud enne 1. jaanuari 2000.

Väikelaevadeks peetakse MSOS § 2 kohaselt veesõidukeid kogupikkusega 2,5–24 meetrit. Eestis oli käsitletavas valdkonnas MSOS § 37 lõike 1 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 19. detsembri 2002. aasta määrus nr 50 “Väikelaevade kasutamise nõuded”. Määruse § 4 lõikes 9 sätestati, et sõidupiirkondades A ja B⁴ peab väikelaev olema varustatud tualeti ja septiktankiga, sõidupiirkonnas C teisaldatava tualetiga. Nimetatud määruses ettenähtud nõuded jõustusid 1. jaanuaril 2003. Nimetatud määrus on aga tunnistatud kehtetuks majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. augusti 2006. a määrusega nr 75 „Väikelaevade kasutamise nõuded“, milles aga puuduvad kirjeldatud nõuded väikelaeva varustamise kohta tualeti ja septiktankiga, vaatamata sellele, et Keskkonnaministeerium määruse eelnõu kooskõlastamisringil sellele tähelepanu juhtis. Nimetatud määruses on sätestatud üksnes nõue, et veekogul liiklemisel on keelatud reostada veekogu (§ 4 lg 9 p 2) ning reoveetankide tühjendamine võib aset leida üksnes selleks ettenähtud kohtades (§ 4 lg 10). Sama määruse § 6 lõikes 2 on kehtestatud nõue, et läbitöötanud õlid, pilsiveed, olmejäätmed, seal hulgas toidujäätmed, kogutakse ja antakse ära sadamas.

Uutele väikelaevadele (st peale 1. maid 2004. a kasutusele võetud väikelaevadele) ja ehitatavatele väikelaevadele kohaldatakse MSOS § 35 lõike 7 alusel vastu võetud majandus- ja kommunikatsiooniministri 1. juuli 2004. aasta määrust nr 162 “Väikelaevale, osaliselt valmis väikelaevale ja väikelaeva komponentidele esitatavad ohutus- ja kvaliteedinõuded, nende teabe ja märgistusega varustamise ning nõuetele vastavuse tõendamise kord”. Nimetatud korraga on üle võetud Euroopa Ühenduse direktiiv 94/25/EÜ väikelaevu käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta,⁵ millega on kehtestatud nõuded laevade kogumispaakidega ja standardsete väljalaskeliitmikega varustamise kohta. Standardsete liitmike tehniline kirjeldus on esitatud MARPOL 73/78 IV lisa eeskirjas 11, mistõttu see on Helsingi konventsiooni muudetud IV lisast välja jäetud.

Väikelaevade regulatsiooni analüüsides võib järeldada, et Helsingi konventsiooni IV lisa 5. reegli nõuded kajastuvad nõuetekohaselt Eesti õiguses, välja arvatud nende väikelaevade puhul, mis on kasutusele võetud enne 1. maid 2004. a, kuna majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.07.2004 määruse nr 162 nõuded nendele väikelaevadele ei laiene ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.08.2006. a määrusest nr 75 on tualetiga väikelaeva kogumispaagi ja ühendusotsikuga varustamise nõue välja jäetud. Seetõttu tuleb vastavalt täiendada majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.08.2006 määrust nr 75 „Väikelaevade kasutamise nõuded“, sätestades tualetiga väikelaevade kogumispaagi ja ühendusotsikuga varustamise nõude, või muuta majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.07.2004 määrust nr 162 “Väikelaevale, osaliselt valmis väikelaevale ja väikelaeva komponentidele esitatavad ohutus- ja kvaliteedinõuded, nende teabe ja märgistusega varustamise ning nõuetele vastavuse tõendamise kord”, laiendades selles määruses viidatud nõuete kohaldamise ka nendele laevadele, mis on võetud kasutusele enne 1. maid 2004. a. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile on tehtud vastav määruse muutmise / täiendamise ettepanek.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. aasta määruse nr 233 „Klassifitseerimata laevade seadistamise ja varustamise nõuded“ §-s 41 on sätestatud klassifitseerimata laevadele esitatavad reovete reostuse vältimise nõuded. Määruse §-s 41 on ette nähtud, et kui laevapere ja reisijate koguarv on enam kui 10 inimest või laeva kogumahtuvus on 200 või enam (olenemata inimeste arvust pardal), tuleb juhinduda 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonist, lähtudes määruses sätestatud nõuetest reovete tanki mahutavuse kohta. Paragrahvis 41 pole aga sätestatud Helsingi konventsiooni IV lisa 5. reeglist tulenevat nõuet varustada laeva reovee väljalasketorustik rahvusvahelistele nõuetele vastava ühendusotsikuga, et oleks võimalik ühendada laeva reovee väljalasketorustik vastuvõtuseadmete torustikuga. Seega tuleks lõiget 1 vastava nõudega täiendada.

Kõnealuse määruse § 41 lõigete 2 ja 3 kohaselt laevale kogumahtuvusega alla 200 ja laevale, mille pardal võib üheaegselt olla alla 10 inimese, Helsingi konventsiooni nõudeid ei rakendata, välja arvatud juhul, kui sellisel laeval on reovete kogumistank, mis on varustatud pumba, torustiku ja rahvusvahelistele nõuetele vastava ühendusotsikuga reovete äraandmiseks kaldale või vastavale laevale. Helsingi konventsiooni IV lisa 5. reegli punkti a kohaselt tuleb vastavaid nõudeid rakendada nendele laevale kogumahtuvusega alla 200 ja laevale, mille pardal võib üheaegselt olla alla 10 inimese, kui selline laev on varustatud tualetiga. Seega peaks nõuete laevale rakendamise kriteeriumiks olema tualeti (mitte üksnes reovete kogumistanki) olemasolu, mida tuleks kajastada ka majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 233 § 41 lõikes 3. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile on tehtud vastavad määruse täiendamise ettepanekud.

6. reegel: Kõikide jäätmete kohustuslik äraandmine sadama vastuvõtuseadmetesse (endine 7. reegel)

Komisjoni soovitusega 21/2 on lisatud Helsingi konventsiooni IV lisasse uus reegel kõigi jäätmete kohustusliku üleandmise kohta sadama vastuvõtuseadmetesse. Laevaheitmetena eristatakse 6. reeglis laevaheitmeid ja lastijäätmeid. Nimetatud reegli kohaselt peavad laevad enne sadamast lahkumist andma sadama vastuvõtuseadmesse üle kõik laevaheitmed, mida ei ole MARPOL 73/78 ja Helsingi konventsiooni kohaselt lubatud Läänemere piirkonnas merre juhtida, ning kõik lastijäätmed. Soovitust 21/2 on täiendatud soovitusega 22/3, mis võeti vastu 21. märtsil 2000 ning millega nähakse ette ühtsed tõlgendamise reeglid selleks, et tagada sadama vastuvõtuseadmete strateegia, mis puudutab laevadelt pärinevat reostust ja sellega seotud muid küsimusi, ühtlustatud ja tõhus rakendamine (edaspidi Balti Strateegia). Balti Strateegia võeti vastu 1996. aastal komisjoni 16. istungil kui põhivahend, mille abil oluliselt vähendada laevade töö käigus tekkivaid laevaheitmeid ning ennetada ebaseaduslikku jäätmete heitmist Läänemerre laevade poolt, sõltumata nende riiklikust kuuluvusest.

Laevaheitmete üleandmine ja vastuvõtmine sadamas (6. reegel) on reguleeritud sadamaseaduses ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 2. detsembri 2002. aasta määruses nr 19 „Laevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise kord“. Nimetatud kahe õigusaktiga on Eesti õiguses rakendatud samasisuline Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2000/59/EÜ laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtmise seadmete kohta sadamates. Komisjoni soovituse 21/2 kohaldamisala on nimetatud direktiivist 2000/59/EÜ aga laiem, kuna hõlmab ka MARPOL 73/78 V lisas määratletud prügi, samas kui direktiivi reguleerimisala ei hõlma neid lastijäätmeid, mis tekivad laeva töö käigus ja kuuluvad MARPOL 73/78 I, IV ja V lisa kohaldamisalasse. Komisjoni soovitusega 21/2 muudetud IV lisa 6. reegli punktis b nähakse aga ette, et enne sadamast lahkumist heidavad laevad sadama vastuvõtuseadmetesse kõik laevaheitmed, mida ei ole kooskõlas MARPOL 73/78 ning Helsingi konventsiooniga lubatud Läänemere piirkonnas merre juhtida. MARPOL 73/78 V lisa kohaselt võib toidujäätmeid merre heita juhul, kui nad on läbi lastud selliselt püsi- või ujuvplatvormil asuvast killustajast (comminuter) või jahvatusmasinast, mis asub enam kui 12 meremiili kaugusel maismaast ja teistest laevadest, sellise platvormi ääres või 500 meetri raadiuses sellisest platvormist. Niiviisi killustatud või jahvatatud toidujäätmeid peab olema võimalik lasta merre läbi ekraani, mille avaused ei ole suuremad kui 25 millimeetrit. Läänemerel kui eriti tundlikul merealal⁶ võib toidujäätmeid heita merre võimalikult kaugel maismaast, kuid mitte mingil juhul lähemal kui 12 meremiili kaugusel lähimast maismaast. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi määrus sätestab järgmiste laevaheitmete äraandmise kohustuse: pilsivesi, masinaruumist või veomahutist pärit naftasaadusi või õli sisaldavad jäätmed, lastijäätmed, mis sisaldavad selle määruse lisa 2 nimistus olevat saasteainet, samuti prügi ja fekaalvesi. Prügi määratlust pole määruses toodud, mis võib põhjustada ebaselgust, milline prügi täpselt tuleb ära anda. Vastavalt MARPOL 73/78 V lisale on prügi kõik toidu-, olme- ja muud jäätmed, mis tekivad laeva töö käigus, välja arvatud toorkala ja selle osad. Eriti tundliku mereala suhtes on MARPOL 73/78 V lisa eeskirja 5 lõike 2 punktis a sätestatud need prügi liigid, mille heitmine merre on keelatud (plasttooted jm).

Helsingi konventsiooni IV lisa 6. reegli punktis C on ette nähtud erandid, mida Helsingi konventsiooni osaline võib vajaduse korral rakendada, teavitades sellest Helsingi Komisjoni. Erandite rakendamisel peab võtma arvesse erikorra kehtestamise vajadust, näiteks lähisõitudega tegelevate reisiparvlaevade puhul. Samuti lubatakse 6. reegli kohaselt teha erandeid kõigi jäätmete sadama vastuvõtuseadmetele üleandmise kohustusest juhul, kui tegemist on väikeses koguses jäätmetega, mida ei ole mõistlik sadama vastuvõtuseadmetele üle anda. Kolmanda erandina on 6. reeglis ette nähtud juht, kui sadamal puuduvad piisavad vastuvõtuseadmed. Sellisel juhul võib hoida jäätmeid laeval nõuetekohaselt paigutatuna kuni jäätmete järgmise sadama vastuvõtuseadmetele üleandmiseni.

Nagu eespool mainitud, lubatakse 6. reegli kohaselt teha erandeid kõigi jäätmete sadama vastuvõtuseadmetele üleandmise kohustusest juhul, kui jäätmekogus on väike ja seda ei ole mõistlik sadama vastuvõtuseadmetele üle anda. Komisjoni soovituses 22/3 on antud järgmised suunised selleks, kuidas hinnata, kas tegemist on väikeste kogustega:

1. veotankidest pärit lastijäätmete väikeste koguste puhul tuleb arvesse võtta MARPOL 73/78 II lisa eeskirja 8 lõike 2 punktis b ning lõike 6 punktides b ja c kirjeldatud olukordi, kõigist eelpesudest (pre-wash) pärit A- ja B-kategooria mürgiseid vedelikke, samuti naftalastijäätmeid, mida on võimalik välja pumbata ning sadamast lahkumisel ära anda. Nimetatud juhtudel tuleb loetletud jäätmed sadamas ära anda;

2. väikeste kogustega on tegemist laeva masinaruumide naftajäätmete tankidest pärit nafta ja naftasegude üleandmise korral juhul, kui need moodustavad 25% hoidla mahutavusest, võttes arvesse selliste laevade erilist olukorda, millel on väikese mahutavusega hoidlad;

3. kogu üleandmiseks kokku kogutud prügi, välja arvatud toidujäätmed, tuleb sadamast lahkumisel üle anda.

Kirjeldatud erandid on teatud osas üle kantud Eesti õigusesse majandus- ja kommunikatsiooniministri 2. detsembri 2002. aasta määruse nr 19 „Laevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise kord“ § 4 lõikega 2. Majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse § 4 lõike 2 punktis 1 ei ole aga konkreetselt sätestatud, millised on need väikesed kogused, mille äraandmine on ebamõistlik, nähes siiski hindamise suunisena ette hoidlate „piisavuse“ juba kogunenud ja kavandatava reisi ajal kogunevate laevaheitmete mahutamiseks kuni üleandmissadamasse jõudmiseni. Üle 10 m³ mahutava hoidla puhul on täpselt sätestatud, et sellise hoidla täituvus ei või olla enne sadamast lahkumist rohkem kui 25%. Äraandmise kohustuse erandit ei saa kohaldada ka juhul, kui laevaheitmete üleandmissadam või sihtsadam ei ole teada või kui on alust arvata, et kavandatavas üleandmissadamas ei ole piisavaid vastuvõtuseadmeid. Kui kirjeldatud vabastuste suhtes on rahvusvahelise konventsiooniga kehtestatud rangemad nõuded, kohaldatakse määruse nr 19 § 4 lõike 4 kohaselt selle konventsiooni nõudeid. Ülaltoodud komisjoni soovituses 22/3 kindlaksmääratud suuniseid arvesse võttes võib väita, et Helsingi konventsiooni nõuded on vabastuste kohaldamisel teatud osas rangemad, eelkõige selliste jäätmete puhul nagu prügi ning väikeste koguste määramisel, mille korral tuleb arvesse võtta MARPOL 73/78 II lisa eeskirja 8 lõike 2 punktis b ning lõike 6 punktides b ja c kirjeldatud olukordi, kõigist eelpesudest (pre-wash) pärit A- ja B-kategooria mürgiseid vedelikke ning naftalastijäätmed. Seda asjaolu peavad Eesti riigiasutused nimetatud määruse alusel vabastuste andmisel arvesse võtma. MARPOL 73/78 antud juhul rangemaid nõudeid ette ei näe.

Komisjoni soovituses 22/3 on ette nähtud, et vabastust andva administratsiooni all tuleks mõista külastatava sadama, kus jäätmete kohustuslikku äraandmist ei kohaldata, vastavat ametiasutust. Sadamaseaduse § 12¹ lõike 4 kohaselt on selleks ametiasutuseks Veeteede Amet. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 2. detsembri 2002. a määruse nr 19 „Laevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise kord“ § 4 lõikele 5 teavitab vabastustest Veeteede Amet Euroopa Komisjoni vähemalt kord aastas. Veeteede Ametilt on taotletud vabastusi esimest korda 2006. aastal ja tänaseks on neid välja antud 8 laevale. Helsingi konventsiooni Komisjonile pole antud vabastustest vastavalt Komisjoni soovitusele 21/2 veel teatatud.

Eesti õiguses ei ole reguleeritud selline juhtum, kus laevaheitmete üleandmine Eesti sadama vastuvõtuseadmetele pole võimalik vastuvõtuseadmete ebapiisavuse tõttu. Helsingi konventsiooni IV lisa 6. reegli punkti c alapunkti 2 kohaselt väljastab sellisel juhul sadamavaldaja või käitaja laevale dokumendi ebapiisavate vastuvõtuseadmete kohta. Majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 19 § 1 lõike 2¹ kohaselt peab sadama valdaja tagama piisavate vastuvõtuseadmete kättesaadavuse sadamas, et täita sadamat külastavate laevade vajadused. Sadama vastuvõtuseadmete väidetavatest puudustest peab laeva või väikelaeva kapten teavitama Keskkonnainspektsiooni (määruse § 1 lg 2²). Sellele sadamavaldaja kohustusele vaatamata ei ole välistatud selliste olukordade esinemine, kus sadama vastuvõtuseadmed on ebapiisavad. Seetõttu on kaalumisel majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 19 § 4 lõike 2 muutmine, täiendades seda erandiga, mille kohaselt ei ole laev kohustatud laevaheitmeid sadamas enne lahkumist ära andma juhul, kui sadama vastuvõtuseadmed on ebapiisavad.

Vabariigi Valitsuse 31. märtsi 2005. aasta istungi protokolli nr 15 päevakorrapunktiga nr 2 heakskiidetud „Merekeskkonna kaitse parema korraldamise tegevuskava aastateks 2005–2007“ kohaselt on plaanis nimetatud ajavahemikul tugevdada sadamates järelevalvet laevadelt saasteainete vastuvõtu ja nende käitlemise üle. Tegevuskavaga nähakse ette, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tugevdab järelevalvet sadamaid külastavate laevade üle ning Keskkonnaministeerium sadamates laevadelt saasteainete vastuvõtu ja käitlemise üle.

7. reegel: Laevaheitmete põletamine laeva pardal (endine 8. reegel)

HELCOM soovitusega 21/2 on Helsingi konventsiooni IV lisasse lisatud uus reegel laevaheitmete põletamise kohta laeva pardal. Laevaheitmete põletamise all mõeldakse Helsingi konventsiooni IV lisa tähenduses laevade normaalse tegevusega kaasnevate laevaheitmete tahtlikku põletamist selliste heitmete termilise hävitamise eesmärgil. Helsingi konventsiooni IV lisa 7. reegli punkti B kohaselt peavad lepinguosalised keelama laevaheitmete põletamise oma territoriaalvetes tegutsevate laevade pardal, hoolimata nende riiklikust kuuluvusest.

Helsingi konventsiooni IV lisa 7. reegli järgi on keelatud laeva pardal nende laevaheitmete põletamine, mis kaasnevad laeva normaalse tegevusega, kusjuures sama reegli punktis A on laevaheitmetena loetletud muu hulgas mootoriruumide naftajäätmed, fekaalvesi ning MARPOL 73/78 V lisas määratletud prügi, lastiga kaasnevad jäätmed, sealhulgas laadimis- ja mahalaadimisülejäägid ja mahapudenenud prügi, pakkimispuit, toestus, puitalused, katte- ja pakkematerjalid, vineer, paber, papp, traat ja teraslatid.

MARPOL 73/78 VI lisas reguleeritakse jäätmepõletust laeva pardal eeskirjas 16. Eesti suhtes jõustus MARPOL 73/78 VI lisa 18. oktoobril 2005 ning Läänemeri sai eripiirkonna staatuse MARPOL 73/78 VI lisa alusel 19. mail 2006. Nimetatud eeskirjas on sätestatud üldpõhimõte, mille kohaselt on laeval lubatud jäätmeid põletada ainult laeva jäätmepõletusahjus, ning loetletud ka ained, mille põletamine on laeva pardal keelatud. MARPOL 73/78 VI lisa nõuded on praeguseks Eesti õigusesse üle kantud.

Eeltoodust tulenevalt on Helsingi konventsiooni IV lisa jäätmete põletamise keeld rangem nii jäätmeliikide kui ka põletamiskohtade suhtes. Kui MARPOL 73/78 VI lisa reegli 16 lõikes 5 on teatud jäätmete põletamine laeva pardal keelatud üksnes sadamas või jõesuudmes, siis Helsingi konventsiooni IV lisas selliseid erandeid kehtestatud pole ning jäätmete põletamine on keelatud territoriaalvetes tervikuna (samuti majandusvööndis, kui osalisriik on selle kehtestanud). Helsingi konventsiooni muudetud IV lisa nõuded on seega IMO nõuetest rangemad.

Kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (RT II 2005, 16, 48) artikliga 212 peab Eesti kandma üle riigisisesesse õigusesse nii ülemaailmsetest (MARPOL 73/78) kui ka piirkondlikest (Helsingi konventsioon) kokkulepetest tulenevad keskkonnakaitsenõuded. Eesti kehtivas õiguses puudub Helsingi konventsiooni IV lisast tulenev laevaheitmete põletamist keelav säte, mille kohaselt oleks Eesti territoriaalvetes, sealhulgas sadamas või jõesuudmes asuva laeva pardal laevaheitmete põletamine keelatud. Seetõttu on vaja täiendada jäätmeseadust ning näha ette ka järelevalve nimetatud keelu järgimise üle ja vastutus keelu rikkumise eest. Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu on saadetud Vabariigi Valitsuse istungile ning eelnõu oodatav vastuvõtmise aeg on selle aasta lõpus.

8. reegel: Hüdrograafiateenuste täiustamine ja elektrooniliste navigatsioonikaartide kasutuselevõtu edendamine (endine 9. reegel)

Komisjoni soovitusega 22E/5 Helsingi konventsiooni IV lisasse lisatud 8. reegli punkt 1 käsitleb põhiliste laevateede hüdrograafilist ülemõõdistamist ja elektronkaartide koostamist (Electronic Navigational Charts – ENC), milles konventsiooniosalised leppisid kokku 2001. aastal Kopenhaagenis (Kopenhaageni deklaratsioon, 10.09.2001). Nimetatud reegli järgi pidid konventsiooniosalised hiljemalt 2002. aasta lõpuks välja töötama peamiste mereteede ja sadamate ülemõõdistamise kava standardi kohaselt, mis vastab vähemalt IHO S-44 viimasele väljaandele, eesmärgiga alustada kava rakendamist 2003. aastal. Konventsiooniosalised pidid välja töötama elektroonilised navigatsioonikaardid (ENC) põhiliste mereteede ja sadamate kohta 2002. aasta lõpuks, määrates peamised mereteed ja sadamad ohtlike kaupade mahu ja reisijate arvu põhjal, ning teiseste mereteede ja sadamate kohta 2004. aasta lõpuks.

Euroopa Liidu õigusaktid seda küsimust ei reguleeri. Veeteede Amet täidab eespool nimetatud töid plaanipäraselt. Läänemere Hüdrograafiakomisjon (Baltic Sea Hydrographic Commission) mõõdistab Läänemere põhilisi laevateid üle 20. detsembril 2002 vastuvõetud ülemõõdistamise kava (Harmonized Hydrographic Re-survey Plan) kohaselt (edastatud HELCOM sekretariaadile jaanuaris 2003). Eesti merealadel paiknevaid põhilisi laevateid on üle mõõdistatud eelnimetatud plaani järgi.

Helsingi konventsiooni asjakohases reeglis käsitletud laeva elektronkaartide kuvamise ja infosüsteemidele (Electronic Chart Display and Information Systems – ECDIS) on sõnaselgelt viidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. aasta määruses nr 233 „Klassifitseerimata laevade seadistamise ja varustamise nõuded“.⁷ Eesti õiguse kohaselt pole ECDIS paigaldamine kohustuslik. Nimelt on määruse § 25 lõikes 1 sätestatud, et enne sadamast väljumist peavad laeval olema korrigeeritud merekaardid ja/või ECDIS, mis peab olema dubleeritud, kui ei kasutata paberkaarte. Laeva paberkaarte kontrollitakse rutiinse laevakontrolli käigus.

9. reegel: Automaatse identifitseerimissüsteemi kasutamine (endine 10. reegel)

HELCOM soovitusega 22E/5 nähakse Helsingi konventsiooni IV lisa 9. reeglis ette konventsiooniosaliste kohustus luua laevade riiklikud maismaal asuvad seiresüsteemid, mis põhinevad automaatse identifitseerimissüsteemi (Automatic Identification System – AIS) signaalidel. Samas on sätestatud, et Läänemere piirkonna täielik seire A1 merepiirkonnas peab olema teostatav hiljemalt 1. juulil 2005. Lisaks sellele peavad konventsiooniosalised rajama ühise Läänemere piirkonna seiresüsteemi, mis põhineb asjakohastel riiklikel automaatsetel identifitseerimissüsteemidel, koos juurdepääsuga neile riiklikele süsteemidele. Kolmandaks kohustuvad konventsiooniosalised välja töötama usaldusväärse statistika Läänemere piirkonna laevaliikluse kohta, et hinnata vajadust kehtestada lisameetmeid, mille abil parandada meresõiduohutust ja hädaolukorras tegutsemise võimet.

Automaatse identifitseerimissüsteemi olemasolu nõue tuleneb samuti direktiivist 2002/59/EÜ,⁸ mille artikli 9 järgi peab kõigi vajalike seadmete ja kaldarajatiste ehitamine olema lõpetatud 2007. aasta lõpuks. Samas sätestatakse, et sobivad seadmed teabe edastamiseks ja vahetamiseks konventsiooniosaliste riigisiseste süsteemide vahel peavad olema töövalmis hiljemalt üks aasta pärast seda.

Eesti on Helsingi konventsiooni nõuded AIS loomise osas täitnud. MSOS § 53¹ lõikes 1 on ette nähtud, et Eesti sadamat külastav ning laevaliikluse korraldamise süsteemi või laevaettekannete süsteemi tööpiirkonnas sõitev reisilaev, 300-se ja suurema kogumahutavusega laev ning kalalaev kogupikkusega 45 meetrit ja enam peab olema varustatud automaatse identifitseerimissüsteemi seadmega. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. aasta määruse nr 233 „Klassifitseerimata laevade seadistamise ja varustamise nõuded“ § 21 lõike 2 kohaselt peab rahvusvahelisi reise sooritavale laevale kogumahutavusega 300 ja enam, rahvusvahelisi reise mittesooritavale kaubalaevale kogumahutavusega 500 ja enam ning kõikidele reisilaevadele olema paigaldatud AIS määruse § 77 lõikes 3 sätestatud kuupäevadeks.⁹

Alates 1. juulist 2005 on kogu Eesti mereala kohta saadaval informatsioon automaatsetest identifitseerimissüsteemidest. Eesti AIS-süsteemi statistikat töötab välja Veeteede Amet. Alates 1. juulist 2005 töötab ka ühine Läänemere piirkonna seiresüsteem, millele on tagatud juurdepääs kõigi asjassepuutuvate riikide asjaomastel ametkondadel.

10. reegel: Sadamariigi kontroll (endine 11. reegel)

Komisjoni soovitusega 22E/5 Helsingi konventsiooni IV lisasse lisatud 10. reegli kohaselt teostavad konventsiooniosalised sadamariigi kontrolli kas kooskõlas 26. jaanuari 1982. aasta Pariisi vastastikuse mõistmise memorandumis laevakontrolli kohta ettenähtud korraga ning selle muudatustega (The Paris Memorandum of Understanding on Port State Control – Paris MOU) või direktiiviga 95/21/Eܹ⁰.

Eesti kehtivatest õigusaktidest on sadamariigi kontrolli valdkonda reguleeritud majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. detsembri 2003. aasta määruses nr 266 „Välisriigi lippu kandvate laevade kontrollimise ja kinnipidamise kord ning laevakontrolli akti ja kinnipidamise akti vormid“, mis on kehtestatud MSOS § 76 lõike 6 alusel. Nimetatud määrust kohaldatakse Eesti sadamaid külastavatele välislaevadele. Määrust ei kohaldata sõjalaevadele, mereväe abilaevadele ja kalalaevadele ning lihtsa konstruktsiooniga puulaevadele ja riigilaevadele, mida ei kasutata kommertseesmärkidel, ning lõbusõidulaevadele, mida ei kasutata kaubanduslikuks meresõiduks.

Nimetatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruses nr 266 on arvestatud Euroopa Liidu Nõukogu 19. juuni 1995. aasta direktiivi 95/21/EÜ ning seda muutvate Euroopa Liidu Nõukogu 27. aprilli 1998. aasta direktiivi 98/25/EÜ ja Euroopa Komisjoni 19. juuni 1998. aasta direktiivi 98/42/EÜ ning Euroopa Komisjoni 13. detsembri 1999. aasta direktiivi 1999/97/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu 19. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/106/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/84/EÜ nõudeid, ning 26. jaanuari 1982. aasta Pariisi vastastikuse mõistmise memorandumi laevakontrolli kohta ning selle muudatuste nõudeid.

11. reegel: Ohutuse ja hea keskkonnaalase käitumiskultuuri edendamine laevaõnnetuste juurdluste ühise korra kehtestamise kaudu (endine 12. reegel)

HELCOM soovitusega 22E/5 lisatakse Helsingi konventsiooni IV lisasse uus 11. reegel (endise numeratsiooni järgi 12. reegel). Nimetatud reegliga nähakse ette konventsiooniosaliste kohustus välja selgitada laevaõnnetuste või muude ohutuse ja keskkonnaseisukohast oluliste vahejuhtumite põhjused kooskõlas ISM koodeksi ehk rahvusvahelisele laevade ohutu ekspluateerimise ja reostuse vältimise korraldamise koodeksiga (International Safety Management Code 2002), levitada seda informatsiooni merenduse valdkonnas IMO kaudu ning võtta tarvitusele meetmed nõuetele vastavuse tunnistuse või meresõidu ohutu korraldamise tunnistuse tühistamiseks. Samuti nähakse ette, et konventsiooniosalised lähtuvad laevaõnnetuste uurimisel sellesisulisest IMO koodeksist (IMO Code for the Investigation of Marine Casualties and Incidents), tehes lipuriigina või oluliselt huvitatud muu riigina koostööd ja vahetades lipuriigi laevade reisiinfo salvestite andmeid.

Käsitletavat valdkonda reguleerivad IMO 27. novembri 1997. aasta resolutsioon A.849(20) “Mereõnnetuste ja ohtlike juhtumite juurdluse koodeks” ning selle 25. detsembri 1999. aasta muudatused (resolutsioon A.884(21) “Laevaõnnetuse inimteguri osa juurdlemise juhend”), MSOS 14. peatükk, MSOS § 75 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 27. detsembri 2002. aasta määrus nr 77 “Laevaõnnetuste liigitamise, juurdlemise ja arvelevõtmise kord” ning Veeteede Ameti peadirektori 6. veebruari 2004. aasta käskkiri nr 31-OP „Laevaõnnetuste juurdlusega seotud toimingud“.

Laevasõitu oluliselt ohustava teo eest võib laeva juhtkonna liikme meresõidudiplomi või kutsetunnistuse kinnituslehe kehtivuse peatada või kehtetuks tunnistada (MSOS § 21 lg 7), mida on täpsemalt reguleeritud majandus- ja kommunikatsiooniministri 6. detsembri 2002. aasta määruses nr 24 „Laeva juhtkonna liikme meresõidudiplomi või -kutsetunnistuse kinnituslehe kehtivuse peatamise või tühistamise kord“. Nimetatud korra kohaselt on laevasõitu oluliselt ohustavaks teoks laevaõnnetuse põhjustamine, oht inimese elule ja tervisele, rahvusvahelise mereorganisatsiooni konventsioonide, millega Eesti Vabariik on ühinenud, ja teiste ohutut meresõitu reguleerivate õigusaktide jäme rikkumine.

12. reegel: Varjumispaigad (endine 13. reegel)

Komisjoni soovitusega 22E/5 lisatakse Helsingi konventsiooni IV lisasse reegel varjumispaikade kohta. Nimelt kohustuvad konventsiooniosalised koostama nende jurisdiktsiooni all olevates vetes merehätta jäänud laevade vastuvõtmiseks asjakohased kavad ning vahetama infot nende kavade kohta.

Euroopa Liidu tasandil käsitleb varjupaikade küsimust direktiiv 2002/59/EÜ.¹¹ Nimetatud direktiivi artiklis 20 on sätestatud, et sellised kavad peavad tegevus- ning keskkonnaalaseid piiranguid arvesse võttes sisaldama vajalikku korraldust ja korda, millega tagatakse, et merehätta sattunud laevad võivad sõltuvalt pädeva asutuse loast viivitamatult minna ohutusse paika.

Eestis sisaldub asjakohane regulatsioon MSOS §-s 47¹, mille kohaselt määrab varjumispaigad Vabariigi Valitsus majandus- ja kommunikatsiooniministri ettepanekul. Vabariigi Valitsus on varjumispaigad määranud 18. augusti 2005. aasta korraldusega nr 529 „Varjumispaikade määramine“. Nimetatud Vabariigi Valitsuse korraldusega on varjumissadamateks määratud Paldiski Lõunasadam, Muuga ja Kunda sadam, varjumispaikade (merelahtede) määramine kestab. MSOS § 47¹ lõike 2 järgi otsustab laeva suunamise varjupaika Piirivalveamet, kooskõlastades selle Veeteede Ameti ja Keskkonnainspektsiooniga. Veeteede Amet kannab varjumispaigad navigatsioonikaartidele ning teavitab varjumispaigast navigatsiooniteadete vahendusel (MSOS § 47¹ lg 4).

4. Aruandlus

Soovituste kohaselt peavad konventsiooniosalised andma Helsingi konventsiooni artikli 16 lõike 1 kohaselt aru soovituse rakendamise kohta. Eestis on selleks aruandvaks asutuseks Keskkonnaministeerium, kes konsulteerib vajaduse korral Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Siseministeeriumiga. Sellel eesmärgil on kavas täiendada muuhulgas majandus- ja kommunikatsiooniministri 2. detsembri 2002. a määruse nr 19 “Laevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise kord” § 4 lõiget 5, mille kohaselt peaks Veeteede Amet edastama teabe laevaheitmete üleandmise kohustusest tehtavate vabastuste kohta edaspidi ka Keskkonnaministeeriumile.

5. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu terminoloogia järgib Euroopa Liidu Teataja 2004. aasta eestikeelses eriväljaandes, (ptk 11, kd 19, lk 292–318) avaldatud Helsingi konventsiooni ja selle lisade terminoloogiat ning käsitletavaid valdkondi reguleerivates Eesti õigusaktides kasutatud erialaterminoloogiat. Kuna Euroopa Liidu Teataja eriväljaandes avaldatud ametlikus tõlkes kasutatakse vääralt terminit „õli“ (korrektne oleks kasutada terminit „nafta“), siis on kavas algatada ELT-s avaldatud teksti parandusmenetlus (corrigendum). Kõigis asjassepuutuvates Eesti seadustes ja muudes õigusaktides, mis on vastu võetud peale Helsingi konventsiooni ratifitseerimist 1995. aastal, kasutatakse termini „õli“ asemel terminit „nafta“. Käesoleva seaduse eelnõu lisaks olevates Komisjoni soovitustes on seetõttu korrektselt kasutatud terminit „nafta“. ELT-s avaldatud Helsingi konventsiooni eestikeelne tõlge on terminoloogilisel läbivaatamisel, et esitada kõik vajalikud tõlke parandusettepanekud korraga.

6. Eelnõu vastavus rahvusvahelisele ja Euroopa Liidu õigusele

Seaduse eelnõu on kooskõlas Eesti põhiseadusega ega ole vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega.

Eelnõu reguleerimisalaga seotud MARPOL 73/78 konventsiooni, Euroopa Liidu õigusaktide ja Eesti õigusaktide loetelu on esitatud seletuskirja lisas 1.

7. Seaduse mõjud

Seaduse eesmärk on menetleda riigisiseselt Helsingi konventsiooni muudatusi, mis rahvusvaheliselt on Eesti suhtes juba jõustunud. Niiviisi tagatakse seaduse eelnõu vastuvõtmisega ja asjakohaste nõuete kehtestamisega riigisiseses õiguses rahvusvaheliste kohustuste täitmine. Kuna suurem osa Helsingi konventsiooni IV lisa muudatustest tulenevaid nõudeid on Eesti või Euroopa Ühenduse õigusaktide kaudu juba praegu kohaldatavad, siis ei kaasne seaduse vastuvõtmisega senisega võrreldes olulisi mõjusid keskkonnale. Jäätmeseaduse muutmisel, keelates Eesti territoriaalvetes laevaheitmete põletamise laeva pardal, on eeldatavasti positiivne mõju keskkonnale. Laevaheitmete põletamise keelustamise tagajärjel väheneb õhkupaisatavate heitegaaside kogus, mille tagajärjel hoitakse ära keskkonna saastumist kahjulike ainetega. Kuigi jäätmete põletamine laeva pardal on MARPOL 73/78 VI lisa kohaselt teatud tingimustel lubatud (välja arvatud kindlaksmääratud ainete puhul, mille põletamine on keelatud), aitab laevaheitmete põletamise täielik keelustamine täita paremini MARPOL 73/78 VI lisast tulenevaid kohustusi, võttes eelkõige arvesse asjaolu, et Läänemeri on alates 19. maist 2006 eriti tundlik mereala MARPOL 73/78 VI lisa alusel.

8. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud

Seaduse rakendamine ei too riigile kaasa kulusid, samuti ei eeldata otsest tulu. Helsingi konventsiooni artikli 4 kohaselt ei kehti Helsingi konventsiooni nõuded riigilaevastiku suhtes, kui laevu kasutatakse ainult riiklikel mittekaubanduslikel eesmärkidel. Veeteede Ameti poilaevadel, mida kasutatakse ka teenuste osutamiseks, on nõuetekohased reoveetankid olemas.

9. Rakendusaktid

Helsingi konventsiooni IV lisa muudatuste rakendamiseks Eesti õiguses ei ole vaja kehtestada rakendusakte. Helsingi konventsiooni IV lisa ja Eesti õigusaktide kooskõla tagamiseks tuleb muuta järgmisi õigusakte:

1. majandus- ja kommunikatsiooniministri 2. detsembri 2002. aasta määruse nr 19 „Laevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise kord“ § 4 lõike 2 muutmine, täiendades seda erandiga, mille kohaselt ei ole laev kohustatud laevaheitmeid sadamas enne lahkumist ära andma juhul, kui sadama vastuvõtuseadmed on ebapiisavad. Nimetatud määruse muutmise eelnõu on läbinud ministeeriumidevahelise kooskõlastusringi e-Õiguses, kuid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on kavas panna eelnõu lähiajal täiendavale kooskõlastusringile e-Õiguses (vastavalt 13.10.2006 MKM-is toimunud koosolekul kokkulepitule);

2. majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 29. septembri 2003. aasta määruse nr 233 „Klassifitseerimata laevade seadistamise ja varustamise nõuded“ § 41 muutmine, täiendades lõiget 1 punktiga, milles nähakse ette nõue varustada laeva reovee väljalasketorustik rahvusvahelistele nõuetele vastava ühendusotsikuga, et oleks võimalik ühendada laeva reovee väljalasketorustik vastuvõtuseadmete torustikuga, ning täiendades lõiget 3, mille kohaselt rakendatakse § 41 lõike 1 nõudeid lõikes 2 sätestatud laevadele ka juhul, kui sellised laevad on varustatud tualetiga. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 06.11.2006. a kooskõlastuskirjale nr 2-7/160 on nimetatud määruse muutmise määruse eelnõu on MKM-is ettevalmistamisel. Eeldatav vastuvõtmise aeg 2007. aasta jaanuaris-veebruaris;

3. majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.08.2006 määruse nr 75 „Väikelaevade kasutamise nõuded“ täiendamine, sätestades tualetiga väikelaevade kogumispaagi ja ühendusotsikuga varustamise nõude, või majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.07.2004 määruse nr 162 “Väikelaevale, osaliselt valmis väikelaevale ja väikelaeva komponentidele esitatavad ohutus- ja kvaliteedinõuded, nende teabe ja märgistusega varustamise ning nõuetele vastavuse tõendamise kord” muutmine, laiendades selles määruses viidatud nõuete kohaldamise ka nendele laevadele, mis on võetud kasutusele enne 1. maid 2004. a. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 06.11.2006. a kooskõlastuskirjale nr 2-7/160 on nimetatud määruse muutmise määruse eelnõu on MKM-is ettevalmistamisel. Eeldatav vastuvõtmise aeg 2007. aasta jaanuaris-veebruaris;

4. Helsingi konventsiooni IV lisa 7. reegli rakendamiseks tuleb täiendada jäätmeseadust, kuna Eesti kehtivas õiguses puudub Helsingi konventsiooni IV lisas ettenähtud laevaheitmete põletamist keelav säte, mille kohaselt oleks Eesti territoriaalvetes, sealhulgas sadamas või jõesuudmes asuva laeva pardal laevaheitmete põletamine keelatud. Seetõttu on vajalik täiendada jäätmeseadust ning näha ette ka järelevalve nimetatud keelu järgimise üle ja vastutus keelu rikkumise eest. Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu vastuvõtmise eeldatav aeg on 2007. a esimesel poolaastal;

5. meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § 19 muutmine selguse ja arusaadavuse huvides, viidates nimetatud paragrahvis otsekohalduvale Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määrusele 417/2002/EÜ topeltpõhja ja -parraste või samaväärsete konstruktsiooninõuete kiirendatud järkjärgulise kasutuselevõtu kohta ühekordse põhja ja parrastega naftatankerite puhul. Lisaks tuleb muuta MSOS § 13 lõiget 6, välistades selles kirjeldatud erandi kohaldamise vähemalt naftatankerite suhtes, ning MSOS § 18 lõiget 1, sätestades meresõiduohutust tõendava tunnistuse kehtetuks tunnistamise ühepõhjaliste naftatankerite puhul peale teatud kuupäeva. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 06.11.2006. a kooskõlastuskirjale nr 2-7/160 on meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu on MKM-is ettevalmistamisel. Eeldatav vastuvõtmise aeg 2007. a esimesel poolaastal.

10. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldkorras.

Vabariigi Valitsuse nimel

Heiki Loot

Riigisekretär

LISA

Eelnõu reguleerimisalaga seotud MARPOL 73/78 konventsiooni, Euroopa Liidu õigusaktide ja Eesti õigusaktide loetelu

Mitteametlik tõlge

LÄÄNEMERE MEREKESKKONNA KAITSE KOMISJONI SOOVITUS 21/2

Soovituse jõustumisel 31. detsembril 2000. aastal kaotavad komisjoni soovitused 14/8 ja 19/7 kehtivuse.

Vastu võetud 20. märtsil 2000. aastal, võttes arvesse Helsingi 1992. aasta konventsiooni artikli 20 lõike 1 punkti c.

HELSINGI 1992. AASTA KONVENTSIOONI IV LISA „LAEVADE PÕHJUSTATUD MEREREOSTUSE VÄLTIMINE“ MUUDATUSED

KOMISJON,

MÄRKIDES rahulolevalt, et Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon (1992) jõustus 17. jaanuaril 2000;

TULETADES MEELDE 1992. aasta Helsingi konventsiooni artikli 36 lõiget 5, mille kohaselt kohaldatakse kuni 1992. aasta Helsingi konventsiooni asjakohaste lisade muutmiseni 1974. aasta Helsingi konventsiooni lisade muudatusi, mille võtsid konventsiooniosalised vastu 1992. aasta Helsingi konventsiooni allkirjastamise ja selle jõustumise vahel;

TULETADES MEELDE SAMUTI, et 1974. aasta Helsingi konventsiooni IV lisa muudeti HELCOM soovitustega 14/8 ja 19/7 ning et konventsiooniosalised otsustasid HELCOM soovitust 19/7 vastu võttes muuta 1992. aasta Helsingi konventsiooni IV lisa juhul, kui see konventsioon jõustub enne heakskiidetud muudatusi;

TULETADES MEELDE LISAKS, et kooskõlas 1974. aasta Helsingi konventsiooni artikli 24 lõikega 2 pikendati HELCOM soovitusega 19/7 IV lisas tehtud muudatuste jõustumist kuuekuulise perioodi võrra ning et jõustumiskuupäev lükati 1. jaanuarilt 1. juulile 2000;

VÕTTES ARVESSE 1992. aasta Helsingi konventsiooni lisade muutmismenetlust, mis on esitatud nimetatud konventsiooni artiklis 32,

OTSUSTAB:

a) muuta 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni IV lisa kooskõlas käesoleva soovituse liitega 1, mis vastab HELCOM soovituste 14/8 ja 19/7 liitele, ning käesoleva soovituse liitega 2, millega muudetakse 4. reeglit;

b) paluda hoiulevõtja valitsusel edastada muudatused konventsiooniosalistele koos komisjoni soovitusega need heaks kiita ja

c) määrata kindlaks, et vastuvõetud muudatused jõustuvad 31. detsembril 2000;

SOOVITAB majandusvööndi kehtestanud konventsiooniosaliste valitsustel kohaldada majandusvööndile samuti IV lisa 8. reeglit kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

PALUB konventsiooniosaliste valitsustel anda aru käesoleva soovituse rakendamise kohta 1992. aasta Helsingi konventsiooni artikli 16 lõike 1 kohaselt.

LIIDE 1

Helsingi konventsiooni IV lisasse lisatakse järgmine tekst:

Helsingi konventsiooni IV lisasse lisatakse uus 6. reegel:

“6. reegel: Reoveeheide muudelt laevadelt

A. Vastavus

Kõik muud tualettidega varustatud laevad, sealhulgas 5. reegli punktis B nimetamata lõbusõidulaevad, peavad vastama 5. reegli punktidele A, C ja D järgmiselt:

a) alates 1. jaanuarist 2005 laevad, mis on ehitatud enne 1. jaanuari 2000 ja

b) pärast käesoleva reegli jõustumist laevad, mis on ehitatud 1. jaanuaril 2000 või hiljem.

B. Tualettide kogumispaagid

Punktis A nimetatud laevadel peavad olema tualettide reovee kogumiseks paagid Helsingi Komisjoni heakskiidetud suuniste kohaselt.

C. Vastuvõtuseadmed

1. Punktis A nimetatud laevade suhtes kohaldatakse vajaduse korral 5. reegli punkti E lõiget 1.

2. Et võimaldada vastuvõtuseadmete torude ühendamist punktis A nimetatud laevade väljalasketoruga, tuleb mõlemad torud varustada standardse väljalaskeühendusega Helsingi Komisjoni heakskiidetud suuniste kohaselt.”

Helsingi konventsiooni IV lisasse lisatakse uus 7. reegel:

“7. reegel: Kõikide jäätmete kohustuslik äraandmine sadama vastuvõtuseadmesse

A. Mõisted

Käesolevas reeglis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. laevaheitmed – kõik laeva töö käigus tekkivad jäätmed, sealhulgas mootoriruumide naftajäätmed, fekaalvesi ning MARPOL 73/78 V lisas määratletud prügi, lastiga kaasnevad jäätmed, sealhulgas laadimis- ja mahalaadimisülejäägid ja mahapudenenud prügi, pakkimispuit, toestus, puitalused, katte- ja pakkematerjalid, vineer, paber, papp, traat ja teraslatid;

2. lastijäätmed – kõik laeva pardal lastiruumides oleva lasti jäägid, mis jäävad pärast mahalaadimise lõpetamist kaadamiseks järele.

B. Jäätmete äraandmine sadama vastuvõtuseadmesse

Enne sadamast lahkumist annavad laevad sadama vastuvõtuseadmesse ära kõik laevaheitmed, mida ei ole MARPOL 73/78 ning konventsiooni kohaselt lubatud Läänemere piirkonnas merre juhtida. Enne sadamast lahkumist antakse sadama vastuvõtuseadmesse ära kõik lastijäätmed kooskõlas MARPOL 73/78 nõuetega.

C. Erandid

1. Administratsioon võib kehtestada erandid kõikide jäätmete sadama vastuvõtuseadmesse kohustusliku äraandmise kohta, võttes arvesse vajadust kehtestada erikord näiteks lähisõitudega tegelevate reisiparvlaevade jaoks. Administratsioon teavitab Helsingi Komisjoni kehtestatud eranditest.

2. Ebapiisavate vastuvõtuseadmete korral on laevadel õigus hoida jäätmeid nõuetekohaselt paigutatuna laeva pardal nende järgmisesse piisavasse sadama vastuvõtuseadmesse üleandmiseni. Sadamavaldaja või käitaja väljastab laevale dokumendi ebapiisavate vastuvõtuseadmete kohta.

3. Laeva pardal lubatakse hoida jäätmeid väikeses koguses, mida ei ole mõistlik ära anda sadama vastuvõtuseadmetesse.”

Helsingi konventsiooni IV lisasse lisatakse uus 8. reegel:

“8. reegel: Laevaheitmete põletamine laeva pardal

A. Mõisted

Laevaheitmete põletamine laeva pardal on käesoleva reegli tähenduses laevade normaalse tegevusega kaasnev laevaheitmete tahtlik põletamine selliste heitmete termilise hävitamise eesmärgil.

B. Keeld

Konventsiooniosalised keelavad laevaheitmete põletamise oma territoriaalvetes tegutsevate laevade pardal, hoolimata nende riiklikust kuuluvusest.”

LIIDE 2

Helsingi konventsiooni 4. reegli tekst asendatakse järgmise tekstiga:

“4. reegel: MARPOL 73/78 lisade kohaldamine

Kooskõlas 5. reegliga kohaldavad konventsiooniosalised MARPOL 73/78 I–V lisa sätteid.”

KOMISJONI SOOVITUS 22E/5

Vastu võetud 10. septembril 2001

Helsingi konventsiooni artikli 20 lõike 1 punkti c alusel

HELSINGI KONVENTSIOONI IV LISA “LAEVADE PÕHJUSTATUD MEREREOSTUSE VÄLTIMINE” MUUDATUSED

KOMISJON,

OLLES TEADLIK Läänemere piirkonna merekeskkonna tundlikkusest ja ja sellest, millist majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist tähtsust Läänemere piirkond omab selle piirkonna rahvastele;

OLLES TEADLIK vajadusest kaitsta seda ühist ressurssi praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks, rakendades säästva arengu põhimõttest tulenevat kompleksset lähenemisviisi;

TUNNISTADES, et kahjulike ainete juhtimisel sellisesse ohualtisse merre jäävad nad sinna pikaks ajaks;

VÄLJENDADES MURET Läänemere piirkonna tiheneva mereliikluse ja asetleidnud õnnetuste üle;

TUNNISTADES raskusi, mis esinevad laevasõidul Läänemere piirkonnas kitsaste väinade, madalike, saarestiku piirkondade ja talveperioodil tekkiva jääkatte tõttu;

OLLES VEENDUNUD selles, et Läänemere piirkonnas on meresõiduohutuse tagamiseks vaja kehtestada lisameetmeid;

VÕTTES ARVESSE Helsingi konventsiooni lisade muutmismenetlust, mis on esitatud konventsiooni artiklis 32,

OTSUSTAB:

a) muuta 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni IV lisa “Laevadelt pärineva reostuse vältimine” 4. reeglit ja võtta vastu uued reeglid 9–13, mis on esitatud käesoleva soovituse liites;

b) paluda depositaarvalitsusel edastada muudatused konventsiooniosalistele koos komisjoni soovitusega need heaks kiita;

c) määrata kindlaks, et muudatused loetakse vastuvõetuks, kui ükski konventsiooniosaline ei ole neid enne 1. septembrit 2002 tagasi lükanud, ja

d) määrata kindlaks, et vastuvõetud muudatused jõustuvad 1. detsembril 2002;

PALUB konventsiooniosaliste valitsustel anda aru käesoleva soovituse rakendamise kohta Helsingi konventsiooni artikli 16 lõike 1 kohaselt.

LIIDE

Helsingi konventsiooni IV lisa “Laevade põhjustatud merereostuse vältimine” 4. reegli tekst asendatakse järgmise tekstiga:

„4. reegel: MARPOL 73/78 lisade kohaldamine

1. Konventsiooniosalised kohaldavad MARPOL 73/78 I–V lisa sätteid 5. reegli kohaselt.

2. MARPOL 73/78 I lisa muudetud eeskirja 13 punkti G jõustumisel konventsiooniosalised:

a) muudavad tingimusi, mille alusel lubatakse laevadel sõita nende lipu all, keelates selliste laevade kasutamise, mis ei vasta eeskirja 13 punkti F nõuetele kooskõlas eeskirja 13 punkti G lõikega 4;

b) hoiduvad eeskirja 13 punkti G lõike 5 punkti a või b rakendamisest ega luba nende lipu all sõitvatel laevadel, mille suhtes võib kohaldada lõike 5 punkti a ja b, jätkata tegutsemist pärast eeskirja 13 punkti G lõikes 4 nimetatud tähtaega, ja

c) rakendavad alates 1. jaanuarist 2015 eeskirja 13 punkti G lõike 8 punkti b eesmärgiga keelata oma sadamatesse või meres paiknevatesse terminalidesse sisenemine sellistel laevadel, millel on eeskirja 13 punkti G lõike 5 punkti a või b alusel lubatud jätkuvalt tegutseda pärast laeva tarnimiskuupäeva aastapäeva 2015. aastal;

d) võivad erandolukorras lubada konkreetsel laeval, mis ei vasta eeskirja 13 punkti F nõuetele kooskõlas eeskirja 13 punkti G lõikega 4, siseneda oma sadamatesse või kaldalähedastesse terminalidesse, kui:

- naftatanker on raskustes ja otsib turvapaika või varjumispaika,

- lastimata naftatanker sõidab sadamasse remonti.“.

Helsingi konventsiooni IV lisasse “Laevade põhjustatud merereostuse vältimine” lisatakse uued reeglid 9–13:

„9. reegel: Hüdrograafiateenuste täiustamine ja elektrooniliste navigatsioonikaartide kasutuselevõtu edendamine

1. Konventsiooniosalised:

a) töötavad välja põhiliste mereteede ja sadamate süstemaatilise ülemõõdistamise kava, tagamaks, et laevasõit ei oleks ohus ebapiisava lähteteabe tõttu. Mõõdistamist tehakse standardi kohaselt, mis vastab vähemalt IHO S-44 viimasele väljaandele. Kava töötavad välja asjakohaste alade eest vastutavad hüdrograafiateenuste osutajad ühiselt hiljemalt 2002. aasta lõpuks eesmärgiga alustada selle kava rakendamist 2003. aastal;

b) töötavad välja elektroonilised navigatsioonikaardid (Electronic Navigational Charts - ENC):

i) põhiliste mereteede ja sadamate kohta 2002. aasta lõpuks. Põhilised mereteed ja sadamad valitakse ohtlike kaupade mahu ja reisijate arvu põhjal; ja

ii) teiseste mereteede ja sadamate kohta 2004. aasta lõpuks.

2. Konventsiooniosalised:

a) aktsepteerivad elektronkaartide kuvamise ja infosüsteeme (Electronic Chart Display and Information Systems - ECDIS) võrdväärsetena paberkaartidega kooskõlas SOLAS V peatükiga;

b) kohustuvad alustama riigisiseselt läbirääkimisi lastisaatjate ja vastuvõtjatega, kes tegelevad kaupade transportimisega Läänemere piirkonna sadamatesse või sadamatest, et kaubanduspartnerid (näiteks lastisaatjad ja vastuvõtjad) teeksid ettevalmistusi selleks, et:

- vähemalt 11-meetrise süvisega laevad, vähemalt 7-meetrise süvisega naftatankerid, keemia- ja gaasitankerid, olenemata suurusest, ning INF lasti vedavad laevad on varustatud elektronkaartide kuvamise ja infosüsteemidega;

c) tähelepanu vääriva küsimusena tagavad 2002. aasta lõpuks paberkaartide üle teostatava sadamariigi kontrolli tugevdamise vähemalt 11-meetrise süvisega laevade, vähemalt 7-meetrise süvisega naftatankerite, keemia- ja gaasitankerite, olenemata suurusest, ning INF lasti vedavate laevade pardal.

10. reegel: Automaatse identifitseerimissüsteemi kasutamine

Konventsiooniosalised:

a) rajavad laevade riiklikud maismaal asuvad seiresüsteemid, mis põhinevad automaatse identifitseerimissüsteemi signaalidel. Läänemere piirkonna täielik seire A1 merepiirkonnas peab olema teostatav hiljemalt 1. juulil 2005;

b) rajavad ühise Läänemere piirkonna seiresüsteemi, mis põhineb kõigil riiklikel Läänemere AIS seiresüsteemidel ja millel on juurdepääs neile riiklikele seiresüsteemidele, ja

c) töötavad välja usaldusväärse statistika Läänemere piirkonna laevaliikluse kohta, et hinnata vajadust võtta tarvitusele lisameetmeid meresõiduohutuse ja hädaolukorras tegutsemise võime parandamiseks. Nimetatud statistika töötatakse välja täpsustatud ja vastavuses olevate riiklike automaatsete identifitseerimissüsteemide andmete põhjal.

11. reegel: Sadamariigi kontroll

Konventsiooniosalised teostavad sadamariigi kontrolli kooskõlas 1982. aasta sadamariigi kontrolli käsitleva vastastikuse mõistmise Pariisi memorandumiga või nõukogu 19. juuni 1995. aasta direktiiviga 95/21/EÜ laevaohutust, saaste vältimist ning elu- ja töötingimusi laevadel käsitlevate rahvusvaheliste nõuete rakendamise kohta ühenduse sadamaid kasutavate ja liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevates vetes sõitvate laevade suhtes (sadamariigi kontroll) koos muudatustega.

12. reegel: Ohutuse ja hea keskkonnaalase käitumiskultuuri edendamine laevaõnnetuste juurdluste ühise korra kehtestamise kaudu

Konventsiooniosalised:

a) teevad kindlaks laeva pardal asetleidnud ohutuse või keskkonnaga seotud vahejuhtumite ja laevaõnnetuste juurdlemisel ISM koodeksi olulisimad rikkumised, jagavad tehtud järeldusi merenduse valdkonnas IMO kaudu kohaldatavate meresõiduohutuse korraldussüsteemide parandamiseks ning võtavad kasutusele meetmed nõuetele vastavuse tunnistuse või meresõidu ohutu korraldamise tunnistuse tühistamiseks ja

b) rakendavad IMO laevaõnnetuste ja vahejuhtumite uurimise koodeksit koostöö tegemisel, kui konventsiooniosaline on kaasatud lipuriigina või oluliselt huvitatud muu riigina, ning selliste andmete vahetamisel, mis on saadud nende lipu all sõitvate kaasatud laevade reisiinfo salvestitest, lähtudes andmekaitse õigusnormidest.

13. reegel: Varjumispaigad

Konventsiooniosalised:

a) koostavad kavad nende jurisdiktsiooni all olevates vetes merehätta sattunud laevade vastuvõtmise kohta, võttes arvesse EÜ ja IMO poolt selles valdkonnas tehtud tööd, et merehätta sattunud laevad saaksid pädeva asutuse loa alusel viivitamatult varjumispaika minna, ja

b) vahetavad andmeid merehätta sattunud laevade vastuvõtmise kavade kohta.

KOMISJONI SOOVITUS 24/8

Vastu võetud 25. juunil 2003 Helsingi konventsiooni artikli 20 lõike 1 punkti c alusel

HELSINGI KONVENTSIOONI IV LISA „LAEVADE PÕHJUSTATUD MEREREOSTUSE VÄLTIMINE“ MUUDATUSED SEOSES REOVEEHEIDETEGA

KOMISJON,

OLLES TEADLIK Läänemere piirkonna merekeskkonna tundlikkusest ja sellest, millist majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist tähtsust Läänemere piirkond omab selle piirkonna rahvastele;

OLLES TEADLIK vajadusest kaitsta seda ühist ressurssi praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks, rakendades säästva arengu põhimõttest tulenevat kompleksset lähenemisviisi;

TUNNISTADES selle merepiirkonna tundlikkust toiteelementide suhtes ja seega vajadust kehtestada kord reoveeheidete kohta kõigilt laevadelt;

VÕTTES ARVESSE, et 1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvahelise konventsiooni merereostuse vältimise kohta laevadelt (MARPOL 73/78) IV lisa “Laevade reoveest tingitud reostuse vältimise kord” jõustub 27. septembril 2003;

VÕTTES ARVESSE KA merekeskkonna kaitse komitee (MEPC) resolutsiooni 88(44), mille kohaselt peaksid MARPOL 73/78 osalised kohaldama MARPOL 73/78 muudetud IV lisa kohe pärast MARPOL 73/78 olemasoleva IV lisa jõustumist, et vältida kahe erineva lepingurežiimi loomist MARPOL 73/78 olemasoleva ja muudetud IV lisa alusel;

SOOVIDES rakendada MARPOL 73/78 muudetud IV lisa võimalikult rangete nõuetega reoveeheidete kohta, kinnitades seeläbi ühtlasi vajadust reovee vastuvõtuseadmete järele sadamates;

OLLES TEADLIK MARPOL 73/78 muudetud IV lisas loetlemata lõbusõidulaevade ja muude laevade põhjustatava reovee mõjust, eriti saarestike piirkondades;

OLLES TEADLIK olemasolevate lõbusõidulaevade ja muude, MARPOL kohaldamisalasse mittekuuluvate laevade raskustest tehniliste nõuete järgimisel, et täita reoveeheidete kohta kehtestatud nõudeid;

VÕTTES ARVESSE konventsiooni artiklis 32 sätestatud Helsingi konventsiooni lisade muutmismenetlust,

OTSUSTAB:

a) muuta käesoleva soovituse lisas toodud viisil 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni IV lisa “Laevade põhjustatud merereostuse vältimine” 4. ja 5. reeglit ning sellega seoses nummerdada ümber ülejäänud reeglid,

b) paluda depositaarvalitsusel teavitada konventsiooniosalisi nendest muudatustest koos komisjoni soovitusega need heaks kiita,

c) lugeda muudatused heakskiidetuks, kui ükski konventsiooniosaline ei ole enne 1. septembrit 2003 esitanud muudatuste kohta vastuväiteid, ja

SOOVITAB konventsiooniosaliste valitsustel kohaldada MARPOL 73/78 muudetud IV lisa reegleid alates 1. jaanuarist 2004 nii olemasolevate laevade suhtes, mille kogumahutavus on 400  või rohkem, kui ka olemasolevate selliste laevade suhtes, mille kogumahutavus on alla 400 ning mis on ette nähtud rohkem kui 15 inimese veoks, rahvusvahelise õiguse kohaselt;

PALUB konventsiooniosaliste valitsustel esitada aruanne käesoleva soovituse rakendamise kohta Helsingi konventsiooni artikli 16 lõike 1 kohaselt.

LIIDE

Alljärgneva tekstiga asendatakse Helsingi konventsiooni IV lisa “Laevade põhjustatud merereostuse vältimine” 4. reegli lõike 1 praegune tekst ja lisatakse sellele uus lõige 3:

4. reegel: MARPOL 73/78 lisade kohaldamine

1. Konventsiooniosalised kohaldavad MARPOL 73/78 I–V lisa.

2. MARPOL 73/78 I lisa muudetud eeskirja 13 punkti G jõustumisel konventsiooniosalised:

a) muudavad tingimusi, mille kohaselt laevadel on lubatud nende lipu all sõita, keelates nende laevade tegevuse, mis ei vasta eeskirja 13 punkti F nõuetele kooskõlas eeskirja 13 punkti G lõikega 4;

b) hoiduvad eeskirja 13 punkti G lõike 5 punkti a või b kohaldamisest ja seega ei luba laevadel, millele on antud õigus nende lipu all sõita ja mille suhtes saab kohaldada lõike 5 punkti a või b, jätkata tegevust pärast eeskirja 13 punkti G lõikes 4 sätestatud kuupäeva, ja

c) kohaldavad alates 1. jaanuarist 2015 eeskirja 13 punkti G lõike 8 punkti b, keelates nende laevade sisenemine sadamatesse või meres paiknevatesse terminalidesse, millel on eeskirja 13 punkti G lõike 5 punkti a või b kohaselt lubatud jätkata tegevust pärast nende tarnekuupäeva aastapäeva möödumist aastal 2015;

d) võivad erandjuhtudel lubada üksikul laeval, mis ei vasta eeskirja 13 punktile F kooskõlas eeskirja 13 punkti G lõikega 4, siseneda nende sadamatesse või meres paiknevatesse terminalidesse, kui:

- naftatanker on raskustes ja otsib turvalist kohta või varjupaika,

- lastita naftatanker soovib siseneda sadamasse remondi eesmärgil.

3. Alates 1. jaanuarist 2004 konventsiooniosalised:

a) kohaldavad reoveeheidete suhtes MARPOL 73/78 muudetud IV lisa eeskirja 11 lõikeid 1 ja 3 ning

b) tagavad sadamates ja terminalides reovee vastuvõtuseadmete olemasolu MARPOL 73/78 muudetud IV lisa eeskirja 12 lõike 1 kohaselt.

Tulenevalt eespool nimetatud 4. reegli muutmisest kustutatakse Helsingi konventsiooni IV lisast “Laevade põhjustatud merereostuse vältimine” 5. reegel.

Seoses Helsingi konventsiooni IV lisa “Laevade põhjustatud merereostuse vältimine” 5. reegli kustutamisega nummerdatakse Helsingi konventsiooni IV lisa allesjäänud, kustutatud 5. reeglile järgnevad reeglid ümber.

Helsingi konventsiooni IV lisa “Laevade põhjustatud merereostuse vältimine” ümbernummerdatud 5. reegli (endine 6. reegel) praegune tekst asendatakse järgmisega.

5. reegel: Muude laevade reoveeheide

A. Vastavus

Kõik muud tualettidega varustatud laevad, sealhulgas MARPOL 73/78 muudetud IV lisa eeskirjas 2 nimetamata lõbusõidulaevad, peavad vastama MARPOL 73/78 muudetud IV lisa eeskirja 1 lõigetele 3 ja 4, eeskirja 11 lõigetele 1 ja 3 ning eeskirjale 3 järgmiselt (võrdle alltoodud punktiga D):

a) 1. jaanuaril 2005 laevad, mis on ehitatud enne 1. jaanuari 2000, ja

b) käesoleva reegli jõustumisel laevad, mis on ehitatud pärast 1. jaanuari 2000.

B. Reoveekogumissüsteemid

Punktis A nimetatud laevad tuleb varustada reoveekogumissüsteemidega kooskõlas HELCOM heakskiidetud suunistega.

C. Vastuvõtuseadmed

1. MARPOL 73/78 muudetud IV lisa eeskirja 12 lõiget 1 kohaldatakse vajaduse korral punktis A nimetatud laevadele.

2. Selleks, et võimaldada reovee vastuvõtuseadmete torustikku ühendada punktis A nimetatud laevade reovee väljalasketorustikuga, tuleb mõlemad torustikud varustada standardse väljalaskeühendusega HELCOM heakskiidetud suuniste kohaselt.

D. Erandid

a) Käesoleva reegli punkte A ja B ei pea kohaldama MARPOL 73/78 muudetud IV lisa eeskirjas 2 loetlemata teatud tüüpi lõbusõidulaevadele ja muudele laevadele, mis on varustatud tualettidega, kui:

i) Helsingi komisjoni heakskiidetud suuniste kohaselt on reoveekogumissüsteemide paigaldamine nendesse lõbusõidulaevadesse või muudesse laevadesse tehniliselt raskendatud või süsteemide paigaldamise kulu on laeva väärtusega võrreldes liiga kõrge ja

ii) need lõbusõidulaevad või muud laevad on ehitatud enne 1. jaanuari 2000.

b) Konventsiooniosaline, kes kohaldab ülalnimetatud erandeid, teatab erandi täpsest sõnastusest HELCOM-le, kes omakorda teavitab sellest teisi konventsiooniosalisi.

c) Käesolev punkt kehtib ainult asjakohase konventsiooniosalise jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes.